Ingerisoome laste- ja noortelaager 2025
Merje Malkki, Taisto Uuslail
Jah, just – laste- ja noortelaager. Sel aastal panime kaks laagrit kokku. Kahjuks jäi sõitmata ka Putronniemi’sse, mistõttu oligi tegu aasta olulisima noorsootöö sündmusega. Laagris osales ikka ”vanu” aga ka ”uusi” lapsi, kes sulandusid suurepäraselt vanade olijatega.
Laager toimus 29. juulist 2. augustini taas Alam-Pedja looduskaitsealal Palupõhja Looduskoolis Tartumaal, mille peremees Robert Oetjen meid ikka rõõmuga vastu võtab. Palupõhja Looduskool on laagri pidamiseks suurepärane koht, sest seal on hubased majad, igaõhtune saun ja muidugi jõgi, kus ujuda ja kanuutada. Lisaks rikkalik ja metsik loodus. Laagri korraldamist soosib ka tõik, et pood asub 20 kilomeetri kaugusel, mis soodustab keskendumist.
Seekord tervitasid meid meeletud parmu- ja sääseparved, nii et valge auto sai looduskooli ette keerates hetkega süsimustaks. Aga kui hakkasime toimetama ja päevategevusi õues läbi viima, lubasid putukad ja neid sasiv tuul meil ikka toimetada.
Saabusime ja majutusime teisipäeval. Sellel korral said noored täiesti omaette maja, mille ette nad kiirelt-kärmelt võrkpallivõrgu üles seadsid. Merje ja Ailiga alustasid Ingeri-teemaliste mängulaudade valmistamist, mille käigus kõik Taisto valvsa pilgu all isikliku mängunupu valmis meisterdasid. Üks mängudest on seotud Ingeri küpsetiste, teine aga Ingeri ajalooga. Õhtupoolikul õpetas Merje kõigile soovijatele punupaelte meisterdamist, mida nii väikesed kui suured kogu laagri vältel siis tegid – mõnel kogunes neid kümneid. Taisto julges Janete käe all proovida isegi viie ja hiljem suisa seitsme lõngapaariga keskaegse paela loomist.
Kolmapäeval liitus meiega Timmu, kes viis taaskord läbi osavusmängude õpitoa, millega liitus ka naabripoiss, kes vanaema juures suve veetis. Roberti käe all saime juhtnöörid, mida peab tähele panema vee peal olles – ja hetke pärast olimegi juba Suurel Emajõel, lükates kanuusid vastuvoolu. Külastasime ülesvoolu vanajõge, kus latikad kudemas käivad – muul ajal rändavad nad Peipsi järve ja huvitaval kombel tulevad ikka ja alati samasse kohta tagasi.
Kanuumatk oligi kõigi suur lemmiktegevus. Õhtul kogunesime lauluringi, mis alul oli poolkohustuslik, aga lõpus muutus täitsa vabatahtlikuks soovilaulude kooslaulmiseks, mida Taisto kitarriga mõnuga saatis.
Neljapäev oli rahulikum ja tubasem, sest jätkasime Ailiga mängulaua valmistamist. Saime mänge ka proovida ning lapsed said teha ettepanekuid, kuidas mängu parendada. Aili lubas ettepanekud koheselt ka rakendada. Õhtupoolikul saabusid meile Tartust Anna-Liisa ja Anette, kes tutvustasid suguvõsauurimist ja selle tagamaid. Mida tähele panna ja kust üldse on võimalik interneti abil oma juuri otsida. See suubuski sujuvalt infotoa “Minu pere lugu” töösse. Väiksemad alustasid Merje ja Ailiga lihtsama perepuu joonistamist, millega liitusid siis ka suuremad. Enne lahkumist jõudis Anette juhendada veel õhtust kunstiringi.
Reedese päeva sisuks oli puukäsitöö Taaviga ja tekstiilkäsitöö Merjega. Traditsiooniline lõkkeõhtu jäi vihma ja putukate tõttu kahjuks ära, aga meil oli sellest hoolimata tore!
Laupäeval, laagri viimasel päeval, on kombeks hiline ärkamine ja koristustalgud ning pakkimine. Seekord olime eriti tublid ja majad said nii seest kui väljast läikima löödud ”justnagu vasknõud Putronniemil”. Tehti kokkuvõte laagrist, lausuti tänusõnu ja jagati kinke … ning muidugi laagri diplom kõigile osalejatele.
Kõhutäidet pakkusid meile Mirjam ja Nele Saarsilla Talukohvikust Rõugest – söök oli kõikide meelest laagri lemmik. Armastus käib kõhu, ent kahtlemata ka näppude ja jalgade kaudu. Tekkis mõte, et kutsuks järgmine kord ka lapsevanemad laagrisse.
Aitäh kõik “suurkasvanud”, kes laagris kaasa lõid – teiega oli tore! Täname toetajaid: Integratsiooni Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital ja Henkel-ettevõtte projektide toetusfond!
Laagri vedurid Merje ja Taisto
