Kuidas end tunned ja mida mõtled, karjala ja ingerisoome päritolu noor?

Karjala ja ingerisoome päritolu noorte kohtumised 2024-2025. 

Erasmus+ projekt Karjala Noorsooliidu ja Eesti Ingerisoomlaste Liidu koostöös.

Õhus on palju mastaapseid küsimusi: kuidas luua keskkond, kus noored saavad mõelda ja välja öelda, mida nad teavad ja arvavad oma juurtest ja tulevikust? Kas leiame noored, kes tahaksid kokku saada, et neil teemadel rääkida? Kas ingerisoome või karjala päritolu on midagi noortele inimestele andnud, mis neid rikastab, toetab tänapäevases elus? Kas me täiskasvanutena saame midagi veel omalt poolt teha, et noored tunneksid end toetatuna ja samas vabana oma teed käia?

Kutse Karjala Noorsooliidu poolt teha ühine projekt tuli õigel hetkel. Oleme ingerisoome lastelaagreid Eestis juba pikalt toimetanud, viimasel 5-6 aastat oleme jõudnud ka noortelaagrite korraldamise juurde. Noortelaagrite idee võrsus noortelt endilt, kes küsisid: „Aga mis ma peaksin tegema siis, kui olen juba rohkem kui 16-aastane ja tahaksin ikka suvel koos sõpradega laagris kohtuda?“. Asi oli selge – lastelaagrite ajal loodud sõprussuhetele ja ühistele tegevustele pidi tulema järg. Noortel oli ka juba tekkinud aimdus või arusaam sellest, et neid seob miski eriline ja pisut ka kummaline – vanaemadelt, vanaisadelt kaasa saadud ingerisoome päritolu. Ja see väike aga oluline ühisosa on tore. Mida aga 5-päevases suvelaagris lisaks toredale koosolemisele veel teha ja kuidas ingerisoome päritolu tänapäeval lastele ja noortele mõtestada? See on iga laagri ettevalmistuse juures oluline küsimus. 

Karjala Noorsooliidu mõte korraldada kohtumised, kus noortel oleks võimalik ise oma mõtteid jagada, tundus seetõttu just nii vajalik.

Esimene kohtumine sai teoks 2024. aastal noortelaagris Palupõhjal, kuhu lisaks ingerisoome päritolu noortele kutsusime ka karjala noori. Sellest laagrist oli juba juttu Inkeri lehe 2024.a jõulukuu numbris. Noored rääkisid esemetest, perekonnanimedest ja tegevustest, mille järgi nad on märganud, et nende pere on ingerisoome või karjala päritolu. Loodame, et need näitajad, mida noored esile tõid, kestavad veel koos nendega mõnda aega.

Teine kohtumine toimus 2025.a märtsikuus Helsingis, Karjala liidu kevadpäevade raames. Näitleja, koolitaja ja nõustaja Anni-Veera Aitolehti juhendamisel said noored 2 päeva jooksul ette valmistada lühikõne (TED-talk) endale olulisel teemal ja oma kõne ka finaalkontserdil suure auditooriumi ees esitada. Sündmusel osales 6 ingerisoome ja 3 karjala päritolu noort. Noorte valitud teemad olid aktuaalsed ja otsekohesed, rääkides ühiskonnast, oma perest, vajadusest olla tolereeriv teiste suhtes ja samas õppida ennast usaldama ja leidma. Anni-Veera juhendamisel olid lavaesitused kindlad, omanäolised ja liigutavad.

Kolmas ja viimane kohtumine toimus 2025. a oktoobrikuus Ravila mõisas, Harjumaal. Nädalalõpu laagris osales 8 ingerisoome päritolu noort ja 6 karjala päritolu noort. Lisaks valdkonnas tegelevad täiskasvanud Soomest ja Eestist. Külalisteks olid väga inspireerivad kõnelejad, kes tutvustasid enda tegemisi ja kutsusid kaasa mõtlema oma pärimuse hoidmise teemal. Katriin Randorg ja Madleen Rüütli, kaks noort tütarlast Eesti Rahvakultuuri Keskuse noortekojast rääkisid sellest, kuidas nad on koos teiste noortega juba kahel aastal korraldanud pärimuse loomelaborit, kohta kus noored kultuurist räägivad, koos laulavad, tantsivad ja uusi plaane teevad. Katriini ja Madleeni eestvedamisel oli südamlik mõttevahetus kõigi kohalolijate osalusel teemadel „Mis on elav pärand?“ ja „Mida ma armastan niivõrd, et tahan seda hoida?“. Nende küsimuste osas avanesid noored sammhaaval ja oluline ongi ära tunda, mis on vastus minu enda jaoks. Veebi vahendusel kohtusime karjala päritolu noore muusiku Vilma Jääga, kes laseb tänapäevasesse muusika keelde voolata karjala pärimuse laulutraditsiooni ning disainib ka oma artistiriietuse karjala rahvariiete motiive kasutades. Haapsalu Noorteteatri vedaja Anne Suislep äratas laagrilised kaasavate mängudega ja andis noortele ülevaate lavastuse „Ingerimaale“ sünnist ja sügava lugupidamise esivanemate lugude kuulamise ja ülestähendamise vastu. Kõik laagris osalejad, nii noored kui täiskasvanud andsid oma panuse foorumil osaledes ja 4 küsimusele vastuseid leides:

1. Mis minu elus on juurde tulnud seoses sellega, et olen ingerisoome/karjala päritolu? Mis on sellest mulle endale tähtis olnud?
2. Milliste tegevustega, teemadega soovin olla seotud tulevikus?
3. Kas oma juurte tundmine on sinu jaoks loomulik või omaette tegevus, mis vajab pingutust?
4. Mida olen õppinud oma vanaemalt/vanaisalt…

Kuulata ja lugeda foorumi mõtteid oli tõeline kingitus. Ingerisoome päritolu avastamine endas, oma peres ja veel enam selle hoidmine ei ole kerge ülesanne kellelegi. Palju sidemeid on katkenud ja aeg voolab aina edasi jättes mälestused ja lood uduloori sisse. Aga kui kokku tulla ja hakata mõtlema kasvõi igapäevastele asjadele, mida peredes on hoitud – kodus toidu valmistamine ja laua katmine, jutuvestmise oskus, kalapüüdmine, oma koduaias peenarde rohimine, laulmine, tantsimine, sünnipäevade pidamine, siis tekib arusaamine, et pärimus elab edasi ja seda ka meie elus. Ja tasapisi on ka mõistetav, et tulevikus nende heade oskuste ja nähtuste olemasolu on meie enda kätes. Ingerisoome päritolu noorte üsna üksmeelne mõte oli ka see, et tänu oma päritolule on nende ellu tulnud väärtuslikud sõbrad, kellega ilma ingerisoome laagriteta ei oleks ehk kohtunudki. Ka rõõm koosolemisest on üks oskus, mida kindlasti tasub hoida tulevikus alles. 

Susanna Salokannel, Karjala Noorteliidu koordinaator projektis võttis peale kohtumisi kokku karjala päritolu noorte ja täiskasvanute mõtted ja tunded: „Võib-olla said meist kõigist natuke paremad pärandiuurijaid. Saime aru, et “armastame ja säilitame” seda, mis on meile endale kallis. Samal ajal kasvas austus ka teiste inimeste juurte ja traditsioonide vastu. Need teemad ei puuduta ainult karjala või ingerisoome taustaga inimesi, vaid kõiki olenemata päritolust. Soomes elavad ukrainlased ja teiste rahvuste esindajad kannavad samuti oma perekondade lugusid ja traditsioone. Võib-olla peaksime minevikust õppima ja toetama nende pärimuste säilimist, selle asemel et nõuda kõigilt elamist “nagu siin maal kombeks”. Omakultuur muutub seda väärtuslikumaks, mida enam on see ohustatud – nii juhtus ka nõukogude ajal Eestis. Arutelu meie perekondlike traditsioonide tähenduse üle läks sügavamaks. Mõistsime, et eri kultuuritaustaga inimesed peavad alati valima, millised omakultuuri ilmingud nad edasi annavad. Midagi kaob põlvkondade jooksul, kuid midagi uut tekib asemele – inimene ei ela vaakumis.“

Peame kindlasti tänama ka TuviMäruliHärrasid – Ukut ja Martenit, kes Ravila mõisa saali laupäeva õhtul oma muusika ja huumoriga särama lõid ja andsid publikule võimaluse kõik koos tantsida.

Ja suur tänu Karjala Noorsooliidule, kes Eesti Ingerisoomlaste Liidu oma koostööpartneriks sellesse Erasmus-projekti kutsus.

Merje Malkki ja Taisto Uuslail, Erasmus+ noorteprojekti eestipoolsed koordinaatorid